Vaatasin, et ms. Henno on hiljuti pläusti kirjutanud. Mõtlesin, et kirjutan siis kah midagi. Noh, et oleks nagu märk maas üle pika aja või nii. Ma ei tea. Millest ma alustama peaks. Sirvisin salvestatud kirjutisi ja mõtlesin, et need ei tooda üldse mitte.
Noh, alustame algusest ja hetkel ehk ka kõige olulisematest asjadest.
Sõleteadusega (höhöhö) jätsin sellest aastast hüvasti ning suundusin hoopis vastupidisesse teemasse - siiberdan nüüd pedagoogika magistriõppes ning kui aus olla, siis it kinda grows on you. Eriti muidugi seetõtu, et mulle on sattunud eriti ägedad kursaõed ning muidugi oma rolli mängib ka see, et endine üks minuga alustanud sõleteadlane suundus minuga ühte suunda. Astumise põhjuseid on mitu ning tegelikult mul ei ole väga vaibi seda siin lahkama hakata. Ühelt poolt see, et mul ei ole tulevikus oma etnoloogi-antropoloogi haridusega suurt midagi peale hakata. Mitte, et ma pedadagi miljonäriks saaksin, aga kamoon, tööturul on šansse rohkem ja kui nüüd reaalne olla, siis sellele taandub praeguses ühiskonnas pea kõik. Õhust, aatelisusest ja ilusatest ideedest ära ei ela. Kahjuks lasti ka ERM-i uue maja idee praeguseks rentslist alla ning mine sa tea kuna viimane taas jalad alla saab. Vähemalt on palju praktilist tööd ning hirmpõnevaid tegevusi.
Magistritööks sain suure häda ja vaevaga ka juhendaja ning kõik tundub praegu laabuvat. Kui ma ainult korraga nii baka kui magistriaiend tegema ei peaks....oh, saab hakkama kui veidi rohkem end kokku võtta.
Eniveis.
Seoses Härra saabumisega mu ellu, olen ka uue hobi saanud. Või noh. See oli asjade käik.
Vähe ma ei käi kalal kogu aeg või. Appikene....ma oleks üks NEIST. Teate küll noh...need, kes laupäeval ja pühapäevalgi 30 külmakraadiga autosse hüppavad ja vabatahtlikult kuskil kinnikülmunud veekogul kannikat väristavad ja kopsupõletikku tekitavad. Saaks ainult õnge väristada ja vaatada, kas midagi näkkab. Ega's ma kurda. Iga asi on millekski kasulik ning nii ka seegi. Jube vahva on sõbrad kokku võtta ja kuskile sõita, et veeta päev või kaks kalapüüki harrastades, juttu ajades ning võtta ka väike drink. Lõbus on! Auslat!
Nii, mis veel.
Ahjaa, plaanid on suured. See on ka praegu üsna tavaline, sest kevad on sisuliset käes (homme hakkab ju!) ning igasugune muutuste ja korraldamise tung on suur. Kahjuks on elukorraldus praegu selline, et väga ei ole võimalust kuskile ära minna või midagi muuta. Poolteist aastat kooli veel, siis saab näha, mis elu toob.
Patrioot minus hakkab alla andma ning vaadates viimaste aegade sündmusi me Isamaal, on siiras tahtmine sellele kõigele Au revoir! öelda ning parematele jahimaadele suunduda. See süsteem ja korruptsioon siin ajab siiralt juba südame pahaks. Seniks tuleb aga välja kannatada ning kõigele naeratada.
Mis veel.
Täna algab Maailmafilm. Ilmselt sellepärast on mul ka kirjutamise-isu. Erinevad maailmad ja inimesed ja nii tervelt nädala aega. Lähen ka tänavu vaatama ja suhtlema, aga kahjuks peamiselt ainult pealtvaatajana. Kool seab väga tugevad piirangud minu vabale ajale ning pean eriti hoolikas olema, et mitte lasta end üleni sisse tõmmata.
Mitmeid sõbrannad hakkavad oma bakalaureusi lõpetama. Mitmel on juba tulevikuplaanidki valmis mõeldud. Kes läheb Türki oma peika juurde elama, kes lahkub Tartust, et pealinnas elu näha...
Endal hakkab imelik, et ikka veel sama koha peal tammun ning vaikselt oma asja ajan ega kusagile liigu. Ometi mulle natukene meeldib nii. Stabiilsus, kindel rutiin. Vahepeal (ilmselt on asi kevades) tahaks midagi muuta ja kuskile liikuda, aga kainelt mõeldes oleks see praegu suur rumalus.
Jah.
Praegu on nii.
Hetkel katsun suveni ära pingutada ning siis on aega täpsemalt mõelda, mis minust saab ja kuhu ma lähen.
Praegu aga luulekogu analüüsima ning mingeid metatasandeid pastakast välja imema. Tundub põnev? Haha, mõelge uuesti.
Kell on 8.34 hommikul ning väljas on eesti kevadele omaselt sombune ja vihmane ning rekkamehed pritsivad mööda sõites pori mantlile. Eesti kevad. Mis muud.
Vähemalt näen 8. aprillil Rock Cafes koos Härraga Mustaschi, sealt kohe edai tuleb Dylan Moran ning aprilli lõpus on taas Iga-aastane Liisu sünnipäev Mehikoormas.
Asju, mida oodata on palju ja need annavad jõudu edasi pingutada.
Piip!
